„33 – Tuli sees (Täispikk versioon)“ (Intro – mehhaaniline, rütmiline sosin) Null… üks… null… üks… Süsteem käivitub… Kolm… kolm… KOLMKÜMMEND… KOLM! (1. salm) Raudne hommik, külm on klaas, hinges kajab tühi raas, päike lõikab nagu tera, iga päev on uus sõda. Sammud kõlavad kui löök, linna süda – metallne töö, tolm ja valgus segunevad, mälestused põlevad. Peegel seisab, ootab sind, näitab rohkem kui su pind, see ei küsi, see ei valeta – sa oled see, kes ellu jääb. (Pre-chorus – kasvav pinge) Samm ja löök – veri taob, iga hingetõmme kaob, pimedus ei neela mind – UNISTUSED TEELT EI KAO! (Refrään) KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei põle, ma plahvatan! KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei murdu, ma karastun! KOLMKÜMMEND KOLM! – see veri minus keeb! Ma elan nüüd – ja maailm mind veel näeb! (Post-chorus – skandeerimine) Kolm! Kolm! – tõuse üles! Kolm! Kolm! – murra reeglid! (2. salm) Ööd on rasked, aeg on tihe, iga sekund lõikab hinge, naer on muutunud kui relvaks, vaikus räägib tõtt su eest. Sõbrad tulid, sõbrad läksid, nimed kivisse on pressind, mõned seisavad veel kõrval – need on need, kes ei murdu iial. Armastus – kui leek ja suits, jättis südamesse kruvid, iga puudutus kui märk, mis ei kao, ei kao seest. (Pre-chorus) Hing on must, kuid leegid sees, mina seisan nende ees, kui nad tulevad mind võtma – MA EI LÄHE, MA EI NÕUSTU! (Refrään) KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei põle, ma plahvatan! KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei murdu, ma karastun! KOLMKÜMMEND KOLM! – see veri minus keeb! Ma elan nüüd – ja maailm mind veel näeb! (Bridge – aeglane, ähvardav, peaaegu sosin) Kas see on lõpp… või algus uus… Kas sa tunned… kuidas maa all liigub kuumus? (Madal hääl:) Sa ei pääse… sa ei peitu… sest see tuli… on sinu sees… (Build-up – trummid + industriaalne müra) Tõuse! Tõuse! TÕUSE! (Breakdown – raske, aeglane groove) Ma olen kivi – mida ei murra, ma olen tuli – mis ei kustu, ma olen hääl – mis ei vaiki, isegi siis, kui maailm vaikib. Süda lööb – nagu trumm, iga löök – bum-bum-bum, iga samm – nagu sõda, aga mina… jään püsima! (Refrään – topelt jõud, agressiivsem) KOLMKÜMMEND KOLM! – tõusen tuhast, löön maa! KOLMKÜMMEND KOLM! – minu aeg algab nüüd! KOLMKÜMMEND KOLM! – ei vaiki, ei kao! Ma olen tuli – ja SEE EI KAO! (Post-chorus – karje + rahva skandeerimine) Hei! Hei! – ära kuku! Hei! Hei! – löö vastu! (Instrumentaal – kitarrisoolo / industriaalne osa) (masinlik rütm, metalli krigin, pulseeriv bass) (Viimane salm – vaiksem, kuid pingeline) Hommik tuleb jälle kord, aga mina pole see, kes varem, iga arm ja iga murd on mind teinud millekski enamaks. Ma ei küsi enam miks, ma ei oota enam luba, kui ma kukun – tõusen ise, sest see tuli… ei kustu kunagi. (Viimane refrään – epiline, suur lõpp) KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei põle, ma plahvatan! KOLMKÜMMEND KOLM! – ma ei murdu, ma karastun! KOLMKÜMMEND KOLM! – kogu maailm nüüd näeb! Ma elan nüüd – ja MINA OLEN SEE! (Outro – vaibuv, mehhaaniline sosin) Kolm… kolm… Süsteem töötab… Süda lööb… Sa elad…